Sinuhe Mika Waltari
Siinkohal leian paralleele Waltari
ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist
ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates
kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas.
Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe''
filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud
erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga
sarnastab Waltarit Sinuhe kui ,,igavese ränduri'' motiiv, samuti Ristikivi ajaloolistes
romaanides kujutatavate sündmuste ja inimsuhete ehedus.
,,Sinuhe'' romaanile viitavaid detaile on Josephines ehk Fine'is, keda minajutustaja kahe
aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida Neferneferneferi deemonlikkust, naist,
kelle olemus olevat Fine'i isa, van Brooklyni sõnul vanem kui meie usk. Fine meenutab ka
annaabi.ee 
