Talupoja elu keskajal
majapidamises ei domineerinud niivõrd veised, kuivõrd lambad, sead ja kitsed.
Mägikarjused veetsid suve (maist septembrini) äbarates mägionnides, laskudes sügisel
enne külmade tulekut, kogu elamine hobuse selga vinnatud, koos oma karjaga mahedama
kliimaga tasandikele. Karjuse elu kulges põhiliselt juustu valmistades, lambaste (eriti
tallede) eest hoolitsedes, villa pügades ja karja huntide eest kaitstes. Karjused pidid ka
hoolt kandma selle eest, et kari ei läheks viljapõllule.
Talupojamaailamas ei tegeldud kunagi ainult põllutööga. Külmematel talvekuudel tegeldi
ka väiksema käsitööga nagu korvide punumine ning tööriistade parandamine. Naised
ketrasid lõnga ja kudusid oma pere vajaduste rahuldamiseks (mõnikord ka linna
villavabriku tarbeks).
Tegutsemine toiduaineturul näib üldiselt tagasihoidlik. Talupojad müüsid küla- ja
linnalaatadel linnuliha, mune, koduseid lihasaadusi, värsket ja kuivatatud puuvilja, juustu,
piima, metsasaadusi ning väikeseid käsitööesemeid
annaabi.ee 
