Retsensioon M. Lauri monograafiale „Eesti ala valitsemine 18. Sajandil“.
arvu järgi, kus elas 15-60 aastast tööjõulist meeshinge ja mille reaalne suurus võis kõikuda 31,5
ja 62,4 ha põllumaa vahemikus ja andis puhastulu 60 tündrit rukist mille väärtuseks oli 60 taalrit.
Kuni 1725a. arvestati adramaa normiks 12 meeshinge, hiljem 5 meeshinge. Vastavalt sellele
määrati kindlaks vastavad rahalised ja naturaalkoormised mida mõisaomanik või kroonumõisa
rentnik pidi igal aastal riigile maksma, nõudes selle eest talupogadelt koormisi. Kuni 1760a.
Vene keskvõim eesti ja läti talurahva seisundisse ei sekkunud, kuna kubermanguvõimude ja
rüütelkondade vahel oli kokkulepe, et koormiste tasumisest ülejääv vili ja muud
põllumajandussaadused kuuluvad talupojale, kes võib neid turustada oma äranägemise järgi, ka
oli talupojal õigus kohtulikule kaitsele. 1765 avaldati 2 padenti: 1. mille alusel talupoeg sai
juriidilise õiguse vallasvarale, tingimusel, et ta on täitnud nõutavad mõisakoormised ja ei ole
annaabi.ee 
