Kultuurigeograafia konspekt
omistatakse ja miks seda tehakse?
Eestlane eelistab rääkida kohtadest, mitte maastikest. Kultuurilised märgid põimuvad maastikutajusse mingi
määratletud paigaga, mille on tähendus ja nimi. Räägitakse maastikust kui pärgamendist, kuhu iga uus kirjutaja ihkab
oma teksti peale kirjutada. Iga uus sotsiaalmajanduslik formatsioon kujundab oma maastiku asendades eelmise
maakasutuse ja sellega seotud sümbolid uutega. Eestis on olnud neli maareformi. Mõismaastik asendus
talumaastikuga, selle asemele kolhoosimaastik,mida me omakorda tahtsime teha tagasi talumaastikuks. Saime aga
postmodernlistliku maastiku- sööti jäänud põllud, suvilad, supermarketid, jne. Tekib küsimus milline on siis eesti
traditsiooniline maastik?. Mõttes me väärtustame endisaegseid maastikke ja idenfitseerime end nende kaudu, kuid
oma tegudsed võõrandume neist. Maastik ei saa kunagi valmis, see on pidevas muutumises. Siiski ei ole muutused
hoomatavad üle öö
annaabi.ee 
