Ristikivi oma romaaniga ,,Rohtaed" sellise läbi elu elatud õnne kujundi loob, eestlastele väga omase kujundi, ma arvan. Ma olen nõus, inimese arusaamine õnnest kujunebki läbi elu. Muutub vanusega, arvestab kompromissidega, kohustustega, põhimõtetega, võimalustega. Õnn meie unistuste täitumise sigrimigris. Ja ikkagi, miks Ristikivia pani oma romaanile pealkirjaks mitte ,,Juulius Kilimiti õnnelik elu" vaid ,,Rohtaed"? Rohtaed oli vanas Eesti talukultuuris midagi väga ebapraktilist, peaaegu et mittevajalikku, keelatut. Rohtaias ei kasvatatud kaalikaid. Rohtaeda võis harida ainult pühapäeval, poolsalaja. Seal kasvatati lilli. Hapraid. Hingele. Rohtaed - nagu inimese peidetud unistus ja salajane lootus. Hetked, mida ootad läbi elu, kuid märkad paraku tagantjärele. Ometi olulisem mõistlikust õnnest?
lauakatmiskultuurist. Kuna oli olemas kahvel, kadus vajadus teravate otstega nugade järele ja kasutusele võeti ümara otsaga noad. Louis XIV juurutas selle kombe Prantsusmaal ja sealt levis see kogu Euroopasse. Tekkis rahvusvaheline kahvli ja noaga söömise stiil. Pilt 5. Louis XIV aegne pidulik söömaaeg Siiski said peenemaid kombeid ja kaunilt kaetud toidulauda endale lubada vaid ülemkihti kuuluvad inimesed. Näiteks vene ja ka eesti talukultuuris oli veel kaua kasutusel söömisviis, kus kogu pere sõi oma puulusikaga ühisest kausist ja tahkema toidu alusena kasutati leivakääru. Pilt 6. Vene talunaised söögilauas Alates 19.sajandist võeti järjest enam kasutusele toidunõusid ja kaeti lauas koht igale inimesele eraldi. Toidulaua mitmekesisemaks muutmisega tuli juurde ka söögiriistu. Nii hakati kasutama lühikesi kahvleid salati söömiseks ja lühikest tömbi otsaga nuga spetsiaalselt või määrimiseks.
annaabi.ee 
