Põhjalik kokkuvõte barokist
Sõja, nälja ja katku tõttu Põhjasõja ajal jäi
18 sajandi alguse mõisaarhitektuur üldilmelt tagasihoidlikuks, oli veel sidemeid taluehitistega.
Mõisate peahoonedki ehitati puust, kivihooneid oli vaid üksikuid. Uus tõus Eesti
mõisaarhitektuuris algas 18 sajandi teisel poolel, üksikutes mõisates ka juba 1730. aastail
(näiteks Palmse). Üldilmelt on varasemad hooned pikad ja kitsad, erinedes vähemalt esimesel
pilgul suhteliselt vähe taluhoonetest.
Sarnast ehituslaadi jälgiti veel läbi 19. sajandi mitmete mõisaehitiste (pastoraadihooned ja
mõisa kõrvalhooned) puhul. Võrreldes 18 sajandi alguse mõisaarhitektuuri 19 sajandi lõpu
jõukamate talude häärberitega (nn. mulgi häärberid), võib leida mitmeid ühisjooni (välisilme,
keskteljest lähtuv ruumijaotus), milledest enim hakkab silma poolkelpkatuste laialdasem
levik.
Ka elamusisustusse jättis barokk jäljed, mida me kasutame tänini. Baroki ajastul tulid
annaabi.ee 
