Seebi ajalugu
võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.
Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. 19. sajandini
keedeti kodudes seepi loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist
tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati.
19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Veel
peale II Maailmasõda kasutati taludses omakeedetud seepi.
Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära
kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva
kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid see pesi hästi plekid
välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Vanasti peeti puhast searasva
seebikeetmiseks liiga hinnaliseks, odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse.
annaabi.ee 
