ülikoolides. Võõrad võtsid eestlaste tavad, kombed, keele ja usundi suhteliselt ruttu omaks. Eestlased elasid rehielamutes mis oli algselt ainult üks suur ruum, kuid hiljem muutus kahetoaliseks. Rehielamus polnud korstent. Ving läks välja akende ja uste kaudu. Rootsi riigipead tahtsid eestlaste elu kergendada ja võrdväärtustada seda Rootsi talupoegadega. Riik võttis aadlikelt annetatud maad ära, kuid rentis need aadlikele tagasi. Nüüd olid taludki riigi omad, kuid tuli uus maksusüsteem: makse maksti vastavalt talu võimalustele. Maksmise süsteem oli kirja pandud vakuraamatusse. Muidugi polnud aadlikud sellega päri ja nad koondusid rüütelkondadesse. 17. sajandil oli Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkonnad. Rootsi aeg kestis kuni Põhjasõjani. Autor: Kaarel Vandler 2009
Asi puutub ju minusse endasse, sellepärast. Ütlesin Teile: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? -- see on küsimus, mis mind piinab. Olen ma sakslane? Ei ole. Eestlane? Ka eestlane mitte, sest mis eestlane ma olen, kui ma ei mõista õieti oma emakeeltki. Ja teate, mis mõttele ma äkki tulin: Eestimaal ei elagi eestlasi. Võib-olla maal, aga sealgi mitte igal pool. Seda panin alles tänavu kevadel tähele, kui kodu käisin, tähendab Viljandimaal. Seal on kadakas vallutanud taludki. Saate teie sellest aru: kadakas istub ka talus ja pursib saksa keelt. Eesti kadakas! Kui seda teeb mõni rätsep, kingsepp või sõiduvoorimees, siis sellest saab aru, või kui seda teeb mõni rahvamees ja eesti elu edendaja nagu minu isa -- jah, uskuge, ka minu isa on kadakas --, siis seda mõistad ka kuidagi, sest haritud eestlasi meil veel ei ole, vaid on ainult kadakad -- ainuüksi kadakad. Eesti elu edendab ainult kadakas; nõnda oli, on ja vist jääbki viimse kohtupäevani
annaabi.ee 
