Eesti asustus
Hilisem vorm ridaküla (ahel-, tänav-), ning hajaküla, kuid olenes ka looduslikest-
maastikulistest eeldustest.
Keskajal säilitas küla Eestis ja üldse läbi kogu feodaalaja oma muinasajal omandatud
struktuuri. Küla oligi tollal keskne asustusüksus - eelkõige asula, mille moodustasid
enam-vähem lähestikku paiknevad talumajapidamised. Oli ka üksikuid hajatalusid.
Külal oli ühine maakasutus, hajatalude kogumikul ühist maakasutust polnud.
Küla = selline taludekogum, millel oli ühine saras, eeskätt kuulus sinna ühine põld.
Põllud olid liigendatud, koosnesid erineva suurusega lappidest. Igal talul oli väikene
omaette maaüksus ka. Muud kõlvikud karjamaa, mets olid ühiskasutuses.
Arvatakse, et kasutuses oli juba ribapõldude süsteem.
1220ndatest aastatest tekib külade välisilmesse uus nähtus kirik, mis erinevalt
läänepoolsematest Euroopa aladest ei rajatud mitte külasse sisse, vaid väljapoole
külasid
annaabi.ee 
