Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
Vaiksoo nendib, et Gailit on seal väga naerulembene. Ta
asetub uusromantilise kirjanduselu taustale. Tuleb kirjandusse kohe uusromantilises
võtmes ja tema puhul näeme seda, et edasisi võnkumisi kaasa ei tee. Sureb
uusromantikuna.
See, et ta uusromantikuks jääb on küllalt erandlik. Kui üldine kirjandus muutub realistlikku
suunda, siis Gailit jääb erandlikuks.
Klassikaline kõrgaeg algab kuskil 1920ndate keskpaiku sealmaal, kus algavad teistegi
kõrgajad. Selles mõttes teatavast taltumisest v peavoolu haakumisest võib ääriveeri ikkagi
rääkida. Kõrgaeg kujuneb Gailitil üsna pikaks (u 1925-45). Ühelt poolt helge ja naljakas
Gailit, teiseltpoolt sünge ja groteskne Gailit E. Annus. Kui me hakkame lähemalt
vaatama, kuidas Gailiti poolused välja tulevad, siis neid on õige mitu:
1) sümbolistlik ja impressionistlik kallak
2) helge ja sünge eristuvad küll, aga kas helge käib kaasas naljaga ja sünge tõsisega?
See pole päris üks-ühene
3) naljakas-tõsine