elavad organismid, nagu näiteks haid. Oma tugevate ja teravate koonude ning hammastega on nad grupiti võimelised haisid eemale tõrjuma. Rohkem ohustavad neid aga kalavõrgud, sest võrku kinnijäänuna ei saa nad hingamiseks pinnale tõusta ja upuvad. Lisaks peetakse delfiinidele mõnes piirkonnas jahti. Ohuks võivad olla ka igasugune saastatus ja turism (Warnau, 2004; Põder, 1999; Culik, 2010). 5 Intelligentsus Delfiinid on võimelised õppima märkide keelt ja täitma taltsutajate käemärkide osutatud keerulisi ülesandeid (De Becker, 2011). Nad võivad leida ja tuua teatud värvi asju, samuti suudavad meelde jätta juhuslikke arvude jadasid (Põder, 1999). Harilikke delfiine lühikese nokisega on treenitud üles leidma lõhkeaineid laevade alumiselt poolt, töötama koos sukeldujatega ja esinema Delfinaariumites (Joonis 3; Bahuguna, 2010). 6 Inimene ja delfiin Delfiinide juures on huvipakkuv nende pealtnäha maagiline võime ravida mõningat sorti
pidin ihuüksi laanes käppa imema.“(lk345) Leeme tunneb ennast isoleerituna ja kurvalt saatuse üle kui dläheb siiki heas tujus vanaisaga sõja campaaniale ning kõik raudmehed keda kohtame võttame maha. „Lõppude lõpuks, ükskõik! Pole siin midagi kahetseda.“(lk346) Leeme suhtumine sõjastub ja saa vähem abivalmiks ning sümpaatseks. „Oh Kuidas me tahame tema moodi olla“(lk349) Karud kindluses oma taltsutajate kohta. „Mets oli tühi vaid tema olu alles jäänud... Ta oli halvaks läinud – oh, kui vastik on mul sääraseid sõnu omaenda õe kohta lausuda.“(lk366) Õe elu pöörleb karu ümber, muidu igav ja igati tavaline, vaid aegaalne suremine. „Nad ütlesid, et me kõik olemes alles elajad ja mestslased, kellel pole kultuuri ega au. Nad ütlesid , et nendel pole aega vahet teha, kes meist on ristitud ja kes mitte.“(lk 370)