PÕLVAMAA NEIU RAHVUSLIK NUKK
Nii kujunesid välja
kohalikud tavad ja rõivamood (Vill, R; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3).
Rahvarõivad on peamiselt feodaalaegsed talupojarõivad, mis hiljem on paljudel
maadel muutunud rahvuslikeks peorõivasteks. Eesti rahvarõivast tuntakse paremini
19. Sajandi omi, mida on kogutud muuseumidesse. Need kajastavad nii perekonna
seisu ja vanuse rühma (neiu, pruut, noorik, abielunaine) kui ka muud seisundit :näiteks
leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14).
Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti;
Põhja-Eesti; Lääne-Eesti ja saared.
Põlva, Kanepi ja Räpina kihelkonda kuulusid Võrumaa koosseisu, seega Lõuna-Eesti
rühma. Sellesse rühma tuleb arvata ka setude eriilmelised rõivad.
Naiste ülikonna põhiosad olid Võrumaal särk, seelik, vöö, kampsun, osaliselt liistik
(vest), abielunaisel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomuli-
annaabi.ee 
