Artur Alliksaare luule
on raamiks sel õhtul, nii kallil.
Valge vaibaga tee avab hangede vallil
härmapitsides hämarduv muistendihiis.
Lumehelbeid, mis on nagu riis,
üha sulab mu lehvivail sallil.
Nüüd on laiumisvabadus tuiskude trallil,
mis mu endagi südame kaasa vist viis.
Jälle väheneb tunnete kriis.
Mõnel kollasel tähekorallil
pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil
või määratuavaras jäägaleriis.
Varsti kevade lapsekapriis
viskab kõrgele päikesepalli,
tõukab pärani väravad sulade tallil.
Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis
Neis mälestustes pole kahetsust
Kui koormat selle kordumatust talud,
mis järelnaudinguiski hõrk ja hea.
Ei enam leia paiku, kus sa palud,
su armastuse altareid ei tea.
Aeg kolletab me unelmatesalud
ja katkestab me kiindumusterea.
Tas kustuvad kõik õndsused ja valud
ja närbuma peab habras meelespea.
Ükskord mu elu tinaraske laotus
su käte imelisest puutest paotus,
hing andus avaruste särale.
annaabi.ee 
