V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Üksainus kitsas teravkaaraken paksu müüri sees valgustas
jaanuarikuu päeva hämaruses tuhmilt kaht veidrat kuju: kummalist kivist nikerdatud kuradit,
kes ülemiselt võlvikivilt alla rippus, ja kohtunikku, kes saali otsas kuninglike vapiliiliatega
kaunistatud laua taga istus.
Kujutlege kohtulaua taga kahe protsessipaki vahel istuvat meister Florian Barbedienne'i,
Chätelet' nooremat kohtunikku, kes toetub küünarnukkidele, jalge all siledast pruunist riidest
rüü saba, punane nägu valge tallenahast krae vahele peidetud, kulmud otsekui sellest
väljasikutatud tordid, pilgutab silmi ja kannab majesteetlikult oma rasvaseid põski, mis lõua
all kokku vajuvad.
Muide, kohtunik oli kurt -- kohtuniku kohta väike viga. Meister Florian mõistis sellest
hoolimata kohut väga kindlalt ja apellatsioonitult. Küllalt sellestki, kui kohtunik näo teeb,
nagu kuulaks ta; ja auväärt noorem kohtunik täitis seda õiges kohtupidamises ainsat olulist
annaabi.ee 
