Vladimir Majakovski
elavad inetud inimesed pööbel, mass, soovide ja ideaalideta rahvajõuk. Luuletaja kujutas
neid inimesi kui kurje, agressiivseid, jälke loomi, keda huvitavad vaid söömine, joomine,
karjumine ning räuskamine. Luuletuses ,,Kuidas minust sai koer" lõi ta pildi luuletajast, kes
tahab tänaval tuttavat tervitada, kuid tunneb äkki, et tema suus kasvab kihv ja pintsaku alt
tolkneb välja suur karvane saba. Nagu alati, ilmub kiiresti kohale rahvahulk, kes hakkab
luuletajat jälitama, tallataes üksteist jalge alla. Luuletaja on üksi ja püüab põgeneda, kuid,
kogunud julgust, hakkab vastu, sest tunneb, et tal pole nende inimestega midagi ühist. Pilt
rahvahulgast on võimendunud ja seeläbi nihestunud. Pilt muutub äärmuslikuks: luuletaja näeb
kovikus istuvaid inimesi kui roosat tainast, mis lodevalt valgub üle toolide luuletus ,,Kõrini".
Majakovski luuletustes elab luuletaja, kes on teadlikult valinud oma saatuseks üksinduse.
annaabi.ee 
