ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, ning minu lapse sasipääkest väikest. Luuletus räägib kevadest ja selle saabumisega kaasnevatest rõõmudest. Kodumaa Paljud on enne siit läbi läinud, nende varjugi enam ei paista; need, kes nende jälgedes käinud, neid ka enam ei ussidki haista. Rada on vaevakividest tihke; hukkunud eludest üdiseb rabu... Siiski! Kohiseb viljavihke; kärbitud tiibu kohendab abu. Emihõimude sammude raskus ergutab ikka veel tallaalust; põliseks siia mulda see laskus, kõmisev taplusest, teost ja valust. Luuletus räägib kodumaast. Sellest kui palju inimesi on selle maapinda tallanud ning iseseisvuse saavutamise raskusest. Tuul Lai ja avar aknatäis selgelt kastesinist tuult, kuldseid lõhnu kuslapuult aknatäis ja uksetäis. Alles une mustad jõed Kohisesid öises loas, nüüd ent hommikutuul mu toas, ja me oleme kui õed. Akna-, ukse-, majatäis, õuetäis ja põuetäis.
kodus ei tunne.". Aastal 1944 põgenesid mõlemad luuletajad Eestist ja jätkasid loominguga välismaal. Kodumaast eemalolek kajastub ka mõlema luules. Mõlemad räägivad maha jäänud ja rüüstatud Eestist. Under kirjeldab, kuidas ,,Rada on vaevakividest tihke; / hukunud eludest üdiseb rabu...". Samuti väljendab naine ka lootust, et kunagi saab kõik korda, kirjutades ,,...Siiski! Kohiseb viljavihke; / kärbitud tiibu kohendab abu. / Esihõimude sammude raskus / ergutab ikka veel tallaalust...". Visnapuu justkui jutustab Eestiga, öeldes ,,Mul on sinu pärast nii kitsas, / sina teeäärne kodumaa.", ,,Kus on sinu rajatud hooned, / sinu aja tegude märk ? / Nüüd oled jälle kui toona: / üks kahele katkine särk.". Samuti avaldub ka tema luules lootusehelk: ,,...Sinililled kasvavad kruusast - / sa matsid mind alla mäe.". Mõlemad luuletajad kirjutavad igatsusest kodumaa järgi. Under ütleb väga selgelt välja oma tunded isamaa suhtes, kirjutades:
annaabi.ee 
