Kriminaalpoliitika kordamine
hüppeliselt alaealiste kinnipeetavate arvu tolleagses Nõukogude Liidus ja statistiliselt läks pilt palju
paremaks. Kas meie kriminaalpoliitika kujundajad on jõudnud ,,geniaalsele ideele", kuidas liberaalsemaks
muutuva karistamispraktika ja vangide arvu vähenemise korral säilitada eriliselt hirmutav võimalus saada
karistusjärgselt kinni peetud? Nõnda säiliks preventiivne mõju olukorras, kus muidu leebed karistused enam
hirmu ei tekita. Niisugusel talitusviisil oleks kahtlemata teatav loogika, paraku oleks see ilmselgelt silma-
kirjalik.
Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastusringile saadetud ,,Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku
ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu" ei levita mitte üksnes nõukogude aja külma hingust, vaid
kohati ületab tolleaegset kriminaalõigust oma ambitsioonilt allutada inimesed totaalsele kontrollile. Kui