Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
Vanasõnad on niisiis väga inimkesksed ja see väljendub koguni nende vormi- ja kujundiplaanis.
Vanasõnazanr jaguneb samuti tsentriks ja perifeeriaks ning uurijad pole üksmeelel selles, millised
perifeersed alad peaks arvatama vanasõnade hulka, millised aga mitte.
Kõige kesksemad on vanasõnades kaks laia sisuala:
1) üldised teotsemisstrateegiad: ütlused tööst ja hüvitusest, virkusest ja laiskusest, varude
kogumisest ja kulutamisest, targu ja rumalasti talitamisest, aja õigest kasutamisest;
2) inimsuhteid puudutavad strateegiad: eetilised normid suhtlemisel omasugustega ning endast
vägevamatega; kõnelemisnormid (rääkimine/vaikimine, kiitmine/laitmine, siirus/silmakirjalikkus);
perekonnaeetika.
Vanasõnad on tervikuna praktitsistlik tarkus ja üldine filosofeerimine maailma asjust ei kuulu nende
esmaülesannete hulka. Siiski on vanasõnade seas ka päris kõrgel astmel tehtud üldistusi, nt.
põhjuslikkuse, asjade sarnasuse ja erinevuse, aja toime jm
annaabi.ee 
