Ta ütles: «Sõbrad, mu vaene vend oli suuremeelne nende vastu, kes maha jäjd hädaorgu. Ta oli suuremeelne nende vaeste väikeste tallekeste vastu siin, keda ta armastas ja varjas ja kes on jäänud isata ja emata. Jah, ja meie, kes teda 376 tundsime, teame, et ta oleks teinud Veel enam nende heaks, kui ta poleks kartnud haavata armast Williami ja mind. Kas pole nii? Minu arvates ei saa siin mingit kahtlust olla. Noh, ja mis vennad siis need oleksid, kes sihukese ta soovi vastu talitaksid? Ja mis onud need oleksid, kes rööviksid -- jah, rööviksid! -- sihukesel ajal sihukesi vaeseid tallekesi nagu need siin, keda ta armastas? Kui ma Williamit tunnen -- ja ma arvan, et tunnen! -- noh, küsin talt kohe.» Ta pöördus ümber ja tegi hertsogile igasuguseid käeliigutusi. Hertsog vahtis teda juhmilt ja puupäiselt, näis siis äkki mõistvat, hüppas talle kaela, rõõmu pärast kõigest väest kuristades, ja pigistas teda viisteist korda, enne kui ta tema lahti laskis
Ja juba paari aasta pärast viskab vend kõige peale käega, teda ei huvita enam kuigi palju ei Kassiaru ega tema ainuke tütar ja pärija, sest vend on ilma näinud, nagu ta ise kirjutab, ja tema elab Poolamaa põhjas, kus kõige ilusamad neiud. Liiga ruttu ja kergelt näis sündivat kõik laias maailmas, mitte nõnda nagu kodu, seal soode ja rabade taga. Ainult seal tundus, nagu aimaksid inimesed endas tõesti igavikku ja nagu talitaksid nad sellekohaselt. XXV. Venna kirjast saadud meeleoluga algaski tänavune õppeaasta. See meeleolu harmoneeris kogu seisukorraga, sest neist lootusist, millega Indrek kevadel linna jäänud, teostus suve jooksul naeruväärt vähe: tunnid kadusid varsti ja lugemine ning õppimine taganes tühiste seikluste ja uute tutvuste ees, mida polnud võimalik koolis kasutada ei nii ega teisiti. Päev-päevalt ootas Indrek silmapilku, kus härra Maurus ta haavunud näol üles oma tuppa
annaabi.ee 
