Kriminaalpoliitika kordamine
dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja
vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Nii manifesteerib ühiskond oma
üldise tahtega eritahte eitamise ning näitab, et süütegu ei ole tõeline. Kui süütegu on õiguskorra
eitamine, siis karistus peab süütegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama.
Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast veel selle poolest, et viimane asendab praktiliselt
realiseerimatu taliooniprintsiibi süüteo ja karistuse väärtuste võrdlemisega ning sellise hegelliku
sisuga on tasumisidee püsinud kuni tänapäevani. Kant ja Hegel olid ühel meelel, eitades karistusel
nii üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Absoluutsete karistusteooriate nõrkadeks külgedeks on,
et riigi ülesanne ei saa olla kõlbluse eest hoolitsemine. Samuti ei arvesta absoluutne teooria
isikuomadus ja kurjategija determineeritust.
c) relatiivsed karistusteooriad
annaabi.ee 
