"Karu süda" - Baturin
Varsti said nad ka lapse. Kellele pandi
nimeks Ursula e. Karuke. Kevadel jooksid nad aga samamoodi ära kahekesi, nii et ikka
jäi Niika üksi ja läks tagasi külla. Külas oli tal trükimasin ning suvel kirjutaski ta
masinaga seda raamatut. Vahepeal oli juttu õnnetalismanist. Niikal pidi see olema suur
soobel ning et õnne oli tuli tast teha topis. Niika aga ei lasknud teda maha. Järgmisel
talvel tuli tema juurde Tungalpähkel väga kurva ilmega. Nimelt oli hoopis tema lasknud
Niika talimsani maha, aga see toob hoopis halba õnne. Pärast selle teada saamist läks
Niika marju korjama. Oli hilissügis ja korjamise ajal hakkas lund sadama. Korraga miski
krabises ta lähedal, kütt haaras püssi ja kogemata lasi maha oma lemmikkaru. Ta võttis
talt välja südame ja viis selle tuppa. See hõõgus soojalt ja ei jätnud löömist. Ta võttis
selle kaissu ja uinus. Loom tähendas talle väga palju. Selle aasta lõpus koju minnes,