Eesti rahvapillid
Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal
asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise
nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal -
hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest.
Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest
Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest
asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "hiiu kannel" ongi jäänud järgi vormist "hiiurootsi kannel".
Hiiu kandle osad:
· keeled
· kõlakast
· poogen
· roop
· sadul
· virbel
Põispill
Primitiivsetest keelpillidest on Eestis pulma naljapillina kasutusel olnud põispill. See on
ühe keelega poogenpill, mis on valmistatud kepist , mille otste külge on kinnitatud
nöörist või lambasoolest keel