Primaarproduktsiooni 30 miljard t C/aastas sessoonne dünaamika Kogu energiast, mis akumuleeritakse fütoplanktoni poolt maailmameres, kasutatakse: · Veekihis 95% · Ookeani põhjas 5% · Setetes 0,2% Suurima osa kogu Maa primaarproduktsioonist annavad ookeanid (24%) ja troopilised vihmametsad (22%) Kokkuvõte: 1. Ookeanide primaarproduktsiooni moodustavad palju erinevatesse ökoloogilistesse ja taksonoomilistesse rühmadesse kuuluvad vetikad. 2. Primaarproduktsiooni käigus toodetakse energiarikkaid orgaanilisi aineid. 3. Primaarproduktsiooni taset veekogudes mõõdetakse enamasti radioaktiivse süsiniku (14C) assimilatsiooni kaudu. 4. Fotosünteesi intensiivsus tõuseb valguse hulga suurenemisega seni, kuni valguse intensiivsus hakkab toimima fotoinhibiitorina. 5. Fütoplankton kasutab erinevat valguse intensiivsust erineval sügavusel. Sügavus, kus
regenereerida NAD ja see toimub juhul, kui keskkonnas on piisavalt orgaanilist ssinikku. ksnes nitraati nitritiks redutseerivaid baktereid nimetakse nitraadi hingajateks (nitraadi redutseerijad), tpiline nide enterobakterid. - Denitrifikatsioon on dissimilatoorse nitraadi redutseerimise phivorm (NO3 +5H2 +2H+. N2 + 6H2O). Denitrifitseerijad bakterid moodustavad 0.1 kuni 5% kogu bakterikooslusest mullas Enamik denitrifitseerivaid baktereid on heterotroofid ja kuuluvad erinevatesse taksonoomilistesse ja flogeneetilistesse rhmadesse, kige sagedamini perekondadest Pseudomonas ja Bacillus. Vtmeensmid denitrifikatsiooni protsessis on nitraadi reduktaas ja nitriti reduktaas (kaks vormi: Cu-Nir ja heme-Nir). Protsessi kiirus sltub hapniku , nitraadi ja org. ssiniku kontsentratsioonist, keskkonna pH, temperatuurist. Denitrifikatsiooniks vajalik min COD:NO3-N ~2.9. inhibeerivad atsetleen, CO2, tsaniid, nitrapriin, pestitsiidid, sulfaat. D. intensiivsus metsas < 1kg N ha-1 aasta 1,
Mõnikord määratakse ökosüsteemide mitmekesisust liigirikkuse alusel. Mida rohkem on teatud alal liike, seda rohkem peaks seal olema erinevaid kasvukohti e. eri tüüpi elukeskkondi. Sellise lähenemise kohaselt suureneb ala mitmekesisus sedamööda, kuivõrd seal elab koos erinevate toiduahelate (troofiliste tasemete) liike, näit. taimed, taimtoidulised loomad ja kiskjad. Ökosüsteemi peetakse mitmekesiseks, kui liigid kuuluvad erinevatesse taksonoomilistesse rühmadesse või kui nad ei ole omavahel lähisuguluses. Oluline on ka see, kas liigid on kohaliku päritoluga (endeemsed), või väga laia levilaga (kosmopoliitsed). Nendel aladel, kus taimestikku ja loomastikku tuntakse halvasti, võib mitmekesisuse mõõdupuuna kasutada ala biogeograafilisi või maastikulisi näitajaid. Endla Reintam, 2008/2009 54
annaabi.ee 
