Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
erines teistest, iseseisva taksoni - liigi või perekonna - staatus. Varasem
antropogeneesialane kirjandus kubiseb inimlaste perekondadest ja liikidest
(Australopithecus, Paranthropus, Telanthropus, Meganthropus, Pithecanthropus,
Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H.
soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest.
Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa
laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust.
1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese
evolutsioon rea selgepiirilisi staadiume (protantropus, arhantropus, paleoantropus,
neoantropus), mida iseloomustab evolutsioonilise arengutaseme ja eksisteerimisaja
range järgnevus. Kõik hominiidid, kes eksisteerisid ühel ja samal ajal, suruti ühte
arengustaadiumi ja seoti taksonoomilise ühtsusega. Näiteks kõiki
keskpaleoliitikumi (ca 120...40*103 a
annaabi.ee 
