Raadio ajalugu ja tööpõhimõtted
kommunikatsioon ja tehniline arendus ning kommertsialiseerimine ja ringhääling. Algsed
raadioseadmed ei suutnud edastada kõnet ega häält, vaid üksikuid impulsse ning seetõttu
kutsuti neid traadita telegraafideks. [1]
Kõige algelisem raadiosaatja oli sädevahe-saatja (joonis 1,2)
Joonis 2
Joonis 1
Selle tööpõhimõte seisneb selles, et sädevahemik (Spark gap), osutab suurt takistut, lastes
kondensaatoril C1 laadida. Kui C1-l tekib piisavalt kõrge pinge (võrdne või suurem kui
õhu dielektriline läbilöögipinge), siis muutub sädevahemik juhiks ning kondensaator
tühjendatakse. Tekkiv säde omandab aga võnkesageduse, mis määratakse C2 ja induktori L
abil. [2;3]
Aastal 1878 avastas David E. Hughes, katsetades söemikrofonidega, et säde tekitas lähedal
asuvas telefonis signaali, kuid seda peeti esialgu vaid induktsiooniks ning Hughes seda
enam edasi ei uurinud