Seneca moraalikirjad Luciliusele
Lubagem neil langeda, ärgem
käskigem neid; voolaku, kuipalju tunne välja tõukab, mitte kuipalju matkimine nõuab. Ärgem lisagem
leinale vähimatki, ärgem suurendagem teda võõra eeskuju järgi. Valu näitamine nõuab rohkem kui valu;
kui vähe on neid, kes on kurvad enda jaoks! Kui kuuldakse, siis nad oigavad valjemini, ning üksilduses
vaiksete ja rahulikena saavad nad virgutust uueks nutuks, kui kedagi näevad. Siis löövad nad käega
vastu otsaesist, mida ühegi takistajata võinuksid teha vabamalt, siis soovivad nad endi surma, siis
veerevad voodist maha; pealtvaataja puududes valu lakkab.
(17) Nagu teistes asjades, nii jälitab meid siingi pahe, et juhindume enamuse eeskujust, ning märkamata,
mida peab tegema, täheldame seda, mis on tavaks. Kaldume kõrvale loodusest, muutudes üksmeelseks
rahvaga, kellest ei tule midagi head ja kes selles asjas, nagu kõigis teisteski, on äärmiselt järjekindlusetu.