Mõtte mõttest
Locke väitis, et meil ei ole sünnipäraseid, ainult mõistusest pärinevaid ideid. Inimene
sünnib nagu "puhas tahvel" (ld. tabula rasa, skolastikute termin kogemustest
mõjutamata vaimu kohta) millele kogemused hakkavad kirjutama.
(Leibnizi vastuväide: inimese mõistuses pole tõesti mingeid teadvuslikke kogemusi, välja
arvatud mõistus ise, ilma milleta ei loe kogemus midagi.) Locke arvas, et mõistus
üksnes kombineerib omavahel naid tajukomponente, mida annavad meile
meelteorganid.
Locke eristas väliseid ja sisemisi meeltekogemusi.
Välised on nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompamistajud.
Sisetaju on see, kui me tajume omi mõtteid, seda, kuidas meie teadvus opereerib
ideedega .
Locke eristas ka lihtsaid ja kompleksseid ideid.
Komplekssed idees saadakse lihtideede kombineerimise tulemusena, nt õun on
ümmargune vaadates ja katsudes, tal on värv, maitse ja lõhn jne.