Harilik leesikas, rahvapäraselt tuntumalt seapohl, aga ka tedrepohl, jahumari, liivikas on liivikuil ja nõmmemetsades kasvav 1025 cm kõrgune kuni kahemeetrise läbimõõduga mitmeaastane lehttaimepõõsas. Perekonnanimi tähendab kreeka keeles karumarja (arctos = karu ja staphylos = mari). Nimetus "karu viinamari" viitab sellele, et karud söövad meelsasti selle taime vilju. Välimuselt, nii lehtede kui ka marjade poolest, sarnaneb ta teatud määral pohlaga, ehkki nad kuuluvad eri taimesugukondadesse. Leesikas armastab ka pohlast pisut valgusküllasemat kasvukohta. Kasvukoht Leesikas kasvab laiuvate padjanditena lagedatel liivastel aladel: luidetel, mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks. Leesikas on väga aeglase kasvuga, seega tuleb lehtede kogumisel jälgida, et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele
nende valikut ja õiget kasutamist, õpetab leidma üksteist asendavaid vürtse, eristama sarnaseid ja omavahel mittesobivaid maitseaineid. Meenutame veelkord, et vürtside all mõistetakse üksnes taimse päritoluga saadusi. Vürtside hulka ei ole õige arvata tugevalõhnalisi loomseid produkte, nt muskus, ambra jms, nagu mõnikord ekslikult tehakse. Sellest hoolimata ei ole maitseaineid sugugi kerge liigitada. Vürtsidena kasutatavadtaimed kuuluvad väga erinevatesse taimesugukondadesse. Botaanilisest sugulusest lähtuvalt on vürtse raske liigitada. Vürtsidena kasutatakse mitmesuguseid taimeosi: juuri, risoome, sibulaid, koort, lehti, vilju, õisi, pungi, seemneid jne. Mõnikord kasutatakse eri vürtsidena isegi ühe ja sellesama taime osi. See asjaolu takistab maitseainete rühmitamist vürtsina kasutatavate Lk 4 taimeosade alusel. Raskusi valmistab ka asjaolu, et osasid maitseaineid kasutatakse kuivatatult, teisi värskelt (toorelt), kolmandaid nii üht kui teistmoodi
annaabi.ee 
