Taime geneetika
loodusteadlased veendumusele, et taimedel on sugu ning et viljastamine (vilja ja seemne
teke) eeldab tolmeldamist. See arusaam avas võimaluse erinevate taimevormide
eksperimentaalseks ristamiseks (hübriidimiseks) kunstliku tolmeldamise abil. 18. saj. II
poolel ja 19. saj. sooritasid paljud teadlased ja praktikud rohkeid taimehübriidimisi. Kuid
peaaegu 19. saj. lõpuni ei püstitanud ükski eksperimentaator ülesandeks pärilikkuse
seaduspärasuste uurimist. Ristamiskatseid tehti kas uute taimesoride aretuse eesmärgil
või liigi bioloogilise olemuse selgitamiseks. Viimase asjaolu tõttu oli suur osa
hübriidimistest liikidevahelisi. Nendest ristamistest saadud hübriidid olid tihti vähese
viljakusega või üldse viljatud, ja kui saadi hübriidide järglasi, siis oli lähtevormide
rohkete tunnuseerinevuste tõttu järglaskonna lahknemine nii keerukas, et selgeid järeldusi
oli raske teha. Enamiku hübriidimiskatsete vähene mõju pärilikkuse olemuse mõistmisele
annaabi.ee 
