vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda. Toitumine Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad taimehaigust "jahukaste" põhjustavaid seeni. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Suurbritannias kasvatatakse lepatriinusid aedade kaitsmiseks lehetäide eest. Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Näiteks on Austraalias elutsev lepatriinu Rhodalia cardinalis, kes viidi Ameerika Ühendriikidesse kosenillitäi hävitamiseks. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse
on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata). Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp- lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid. Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust jahukastet põhjustavate seentega. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. 1.2 Hoiatusvärvuja Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis