Evolutsioon
Mendeli seaduste taasavastamine suurendas alguses lõhet, kuna käsitles M.
makromutatsioone, tunnuse muutusi põlvkondades, mis on silmaga nähtavad. Biomeetrikud
tunnuse diskreetset muutumist ei tunnistanud, geneetiline muutlikkus pidi olema pidev. Kui aga
avastati, et geenidel on polümeerne koostoime, lepiti sammhaavaliste muutustega ja selgus, et
see pidev varieeruvus sobib ka Mendeli seadustega.
14. Millised avastused viisid biomeetrikute ja mendelistide lõhe ületamiseni?
1909. Rootsi taimegeneetik H. Nilsson-Ehle geenidel on polümeerne koostoime, mis põhjustab
tunnuste astmelise kvantitatiivse muutlikkuse. Morgani ,,kärbseruumis" näidati väga väikeste
mõjudega mutatsioonide olemasolu. R. A. Fisher pidevate tunnuste pärilikkust saab seletada
Mendeliga, kui eeldada, et geenidel on polümeerne koostoime kvatitatiivse geneetika rajamine.
15. Kuidas toimus nukleiinhapete ja kromosoomide avastamine? Kas ja kuidas oli nende seos
pärilikkusega 19. saj lõpul 20. saj algul?
annaabi.ee 
