Maastiku loodusteaduslikud käsitlused
on. Samuti pilved, aasta- ja kellaajad, tähed ja planeedid. Arvan seda sellepärast, et
ma nii näen (Luik 2001). Minu arvates on see üks parimaid maastikukäsitlusi, kuna
maastik on väga hästi lahti sõnastatud ning autor jagab teistega oma mõtteid.
Samuti on selline maastikukäsitlus mõistetav ka tavainimesele.
Maastik on teatud maa-ala, millel on selged teistest aladest eraldavad piirid ja mille
piires maastikukomponendid (pinnamood, veestik, mullastik, kliima, taimakte jne.) on
ühetaolised (Kokovkin 2001). Erinevaid geokomplekse kõrvuti vaadeldes on näha, et
nad moodustavad kogumeid, mis kujundavad suuremaid, kõrgema järgu
geokomplekse. Artikli autor kirjeldab ka maastikke kui mosaiikpõrandaid, mis on
kokku pandud värvilistest kivikestest (paikadest). Paika iseloomustab sisemine ühtlus
ja jagamatus ning selle piires on ühetaolised pinnakatte litoloogia, mullaerim, reljeefi
ja niiskuse iseloom ja biotsönoos