Eesti loomastik
Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega
seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi
piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast
soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on.
Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive.
Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud
metsalinnud.
Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suured metsamassiivid puuduvad. On
mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila
põhjapiir Eestit läbib.
Eesti fauna uurimise ajaloost
Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal.
Suurema hoo sai uurimistegevus sisse zooloogia õpetamise algusega eraldi distsipliinina
annaabi.ee 
