Nimetu
Hamlet kohati naruvääristas valitsevat elu-olu ning kuidas ta narritas teisi tegelasi.
Samas oli natuke tobe vaadata, kuidas Hamlet ja Laertes lasid massohhismil ja
uhkusel endast võitu saada ning asusid seejärel mõõgavõitlusesse, mis mulle kui
kõigest keskajaga seonduvast mitte aru saavale noorele väga naeruväärse mulje jättis.
Arusaadav, et kui tegevus võtab ootamatud ja traagilised pöörded ei oskagi võib-olla
midagi muud teha, kui mingisugust võitlust meenutavat taidulust etendada, aga mulle
see silmailu igatahes ei pakkunud.
Kokku võttes oma niigi kokkuvõtvat teksti, võin kindlalt väita, et see jäi mu
esimeseks ja viimaseks korraks, kui ma "Hamleti" põhjal vändatud filmi vaatan. Kui
mul oleks antud hea kritiseerimissoon oleksin kindlasti pikemalt ja rohkem sügavuti
filmi arvustanud, kuid mind kas vaevab vaimuvaesus või see lihtsalt ei jõudnud mu
meelteni. Irooniline on see, et just Koznitsevi "Hamleti" filmiversiooni peetakse
annaabi.ee 
