JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
loojangust koiduni. Ja seesama, oma võimetesse usku sisendav ülev tunne kruvis teda läbi tihkete
udulammide ikka kõrgemale ronima, pimestavalt selgesse pärislaotusse ... kus ta kahetses, et, näe,
praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete
õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist.
Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes
lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis,
et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti
kaunist pikka-pikka ELU.
Nad saabusid loojangul pärast päevalasku, just siis, kui hingerahu leidnud üksildane Jonathan sõudis
oma armsakssaanud taevas. Kaks kajakat, heledat nagu ehatähe valgus, ilmusid otse ta tiivaulatusse
ning mõlema pilk selges öises taevas oli aval ja sõbralik
annaabi.ee 
