Artur Alliksaar
ja toibub pettumuse piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,
kui ammugi sind paaritanud paine,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
üks suundadest on õige. Aga kumb?
Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
ja süda --- see on vilgukivist lind.
Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha
ja tulevik on sinu jälgi täis.
Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha.
Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis.
Asüüliunne hingab sinu virgus,
su sügavuste udust kõrguv kõrv,
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
ja põrgut õilmitsema panev põrm.
Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd.
Kuskil ajajõe taga
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.
annaabi.ee 
