Henri de Toulouse-Lautrec
täielikult ära, surudes läbi kõik oma tahtmised. Ta oli pilkehimuline ja armastas nöökida. Ema oli
Henri üle väga uhke, ta ei tahtudki, et Henri oleks mingilgi moel teistsugune. Ema oli see, kes tema
eest hoolitses ja teda kasvatas. Isa arust oligi see ema töö, sest tema jaoks hakkas poiss alles siis
midagi tähendama kui Henri hakkab ratsutama. Ema õpetas Henrile perekonnaajalugu ja kõike
muud sugupuust. Hoolimata Henri taibukusest ja iseloomust, mis emale nii väga meeldis, oli ema
Adele siiski väga mures. Henri tervis ei olnud kõige parem ja tugevam. Henri ei olnud küll kidur,
kui lõge ei tahtnud kinni kasvada ja tal olid samuti kõnehäired- Henri soseles veidi. Henri õppis 8-
aataselt juba nii ladina kui kreeka keelt. Kõigile oli näha kui varaküps ta oli. Kuid teadmised ja
soused ei olnud kooskõlas tema füüsilise televise ja välimusega. Tal olid lõngus õlad, ahtake rind ja
kõhnad jalad.