Artur Alliksaar
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
annaabi.ee 
