Enn vetemaa
Väga hästi sain!» Ruuben
mõtleb prof. Karriku surnukeha juures kõrvalistele ja tühistele asjadele: «Imestasin, et ma sellistele asjadele
mõelda suudan, aga suutsin! Väga hästi suutsin, ja just nimelt sellistele asjadele.» Ruuben enne
kõnepidamist: «Võibolla arvas timukas ( ) enne oma esimest tapatööd, et tema kah ei saa hakkama, et ta
närvid ütlevad üles. Kuid ei! Otsekui iseenesest tõuseb timuka mõõk ().» Sellist tahtetust, kriisiolukorra
sundseisu tunnevad ühtmoodi nii Ruuben, Aarne kui ka Kurt. Näiliselt on tegelane passiivne, mitte välise
tegevuse mõttes, vaid seesmise seisukohavõtmise, hinnangu, otsustuse seisukohalt. Ta tahe on otsekui
halvatud, «ei tööta» see teadvuse valdkond, mis teistes tingimustes jõuaks kaalutletud otsustusi vastu võtta,
motiveeritud ja kontrollitud, omandatud kõlblusnormidele ja ratsionaalsele tahtele vastavaid käitumisviise
tagada
annaabi.ee 
