Minevik maskides loovtöö
Kunagine
romaani sõna maska tähendas musta, hilisladina masca ja itaaliakeelne maschera aga nõida,
vaimu, kummitust. Mitmetes kultuurides tõmmati võrdusmärk maski ja nõia vahele: näiteks
nimetati Provence'i aladel nõidusega tegelejaid maskideks (les masques). Katalaani keeles
tähendab mascara musta plekki, analoogseid tähendusi leidub teisteski keeltes, peamiselt
reliktina säilinud murrakutes. Arvatavasti on põhjuseks just algne komme varjata oma nägu
musta tahmakihiga.
Keskajal hakati maske valmistama jõuluks tapetud sigade pead katvast nahast: tugev materjal
ning avad just seal, kus vaja, ajasid asja kenasti ära.
Oma uhkeima ja olulisima tähenduse omandasid maskid aga Veneetsia karnevalide hiilgeajal.
Kummalised näokatted võimaldasid täielikku anonüümsust, mis oli oluline alamale klassile,
aga veel rohkem ülikutele, keda etikett ja aadlitiitel muidu liigselt oleks ahistanud maskiga