Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte
kombekohaselt väitlema ja võitlema.
Ihaldatud mõis Euroopas
Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa
riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile omaseks teisitimõtlemise viisiks, protestiks
riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei
lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi. ,,Piiririigis" pole veel seda rabedat tahapanemisiha,
mis lööb välja pettumustest tulvil ,,Raadios". ,,Piiririigi" embused ja ampsud oleks ehk heaks
kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.
,,Piiririigi" Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte
lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas kanarbik ja luht on ta õige isamaa.
Kriitika tervitas ,,Piiririiki" kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos
ärkamiseelse kultuuritundega
annaabi.ee 
