E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Elu oli kõigile läilaks läinud, aga parem oli
siiski vahvasti võideldes kui nälja ja piinajate kätte surra. Mehed hakkasid seppa taga
igatsema
ja ootasid põnevusega seda silmapilku, mil ta uuesti neade keskele astuks ja eeid oma vägeva
häälega kui mitte võidule, siis ometi verisele kättemaksmisele ja ausale surmale kutsuks.
Sepp tuli viimaks.
Ühel päeval -- see oli juba talve hakatusel -- nägid sepapajast möödaminejad teda jälle
alasi ees seisvat ja rauda taguvat, nii et sädemed lendasid. Kes aga sepaga juttu hakkas
tegema,
nägi varsti, et temaga suur muutus oli sündinud. Ta näis naeru ja nalja hoopis unustanud
olevat;
oma juhtumustest ei rääkinud ta sõnagi. Temaga ühes oli ka Priidu tagasi tulnud ja, nagu näha,
sepa selliks hakanud; oma isamajasse ei tõstnud ta jalgagi. Päevad otsa tegid mõlemad agaralt
tööd, õhtuti luusisid nad mööda külasid. Talupojad omalt poolt käisid neid sagedasti