Arno Vihalemm
Ameerikas.
Suri Rootsis 21. juunil 1990. aastal
Tal on kaks poega:
teadusfilosoof Rein Vihalemm
meediaprofessor Peeter Vihalemm
Vihalemma panus eesti luulesse on
originaalne, imeteldavalt erandlik.
Tema vaimulaad on valdavalt regressiivne,
tagasiliikuv.
Kompositsioonivõttena rakendab ta läbivalt
astendavat parallelismi ehk rahvalaululikku
gradatsiooni või selle teisendeid. Kuid seda
mitte kujundi tavapärases, vaid harva esinevas
tagurpidivormis ehk antikliimaksina.
Määravad on liialdav vähendus ehk meioos,
sõnumi edastamine selle tähtsust järjest
tühistava eituse, litootese kaudu. Sellega
kaasneb enese mina tahtlik pisendamine
teesklus ja eneseiroonia.
Vihalemma luulet iseloomustavad rahvalikult
tabav huumor
Isegi ekstaasis ei samasta lüüriline tegelane
end näiteks jumalaga, koguni mitte normaalse
inimesega, vaid peab paremaks olla joodik,
nukk, veider loomake, ussike või isegi
annaabi.ee 
