V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ülemlaul (lad. k.).
392
omapuhku kuuldavale tuli mustlaste hertsogi kriiskav hääl, kes oma alamaile õpetas:
«Nirgi nimi on Aduine, rebase nimi Sinijalg ehk jHetsahulkur, hundi oma Halljalg ehk
Kuldjalg, karu Vanamees ehk Vanaisa. Härjapõlvlase kaabu teeb nähtamatuks ja laseb näha
muidu nähtamatuid asju. Kui kärnkonna ristida, tuleb ta punasesse ja musta sametisse
riietada, üks kelluke kaela riputada ja teine jalgade külge. Ristiisa peab tal pead hoidma,
ristiema tagupoolt. Sidragasum on selle kuradi nimi, kellel võim on tüdrukuid alasti tantsima
panna.»
«Kurat võtku,» lõi Jehan vahele, «oleksin mina see Sidragasum.»
Hulgused kõrtsi teises otsas jätkasid relvastumist, seejuures isekeskis sosistades:
«Vaene Esmeralda!» ütles üks mustlane. «Ta on meie õde. Me peame ta sealt välja
tooma.»
«Kas ta ikka veel Jumalaema kirikus on?» küsis üks juudi näoga kerjus.
«Jah muidugi.»
«Noh, sõbrad, nüüd kiriku juurde