Tõde ja Õigus II Terve tekst
Tema ise ja ka temas endas nagu
veereb kõik suure ümmarikkuse tõttu. Indrekule näib peaaegu imelikuna, et midagi nii
ümmarikku püsib tema kõrval õlekool ja et ta ei veere kuhugi ära. Iseasi sellega, kes tema
süles, sest see tundub kondisena ja nurgelisena, eriti need viletsad ja pikad jalad, mis ei taha
kõndida.
Indreku ümmarikkusenautimist segas naisterahva hädaline hääl, mis hakkas kostma läbi
vihmapladina ja sahina. Neiu tõusis seda kuuldes püsti ja läks kuuri tagumisesse nurka, kust
püüdis hüüdvale häälele vastata. Varsti õnnestuski tal hüüdjat rahustada ja nõnda võis ta oma
endisele paigale tagasi tulla, liiatigi kuna ju välk uuesti sähvatas ja raksatus halli taevaruumi
läbis. Kaua pidid nad ootama vihma vähenemist. Näis, nagu võiks tõepoolest enne
õhtupimedus saabuda, kui raugeb sadu.
,,Meie tunneme teid ammugi," ütles neiu, kui ta oli nihkunud juba Indrekule vastu külge, võttes