Teatrilugu
mida mängiti saksakeelsete näidendite vahel või järel. ( Tollased teatriõhtud koosnesid
tavaliselt mitmest erinevas zanris lavateosest.) Enamasti tutvustasid nees lavastused eestlaste
keelt ja rahvakombeid ning olid mõeldud eksootilise materjalina mitte- eestlastest vaatajatele.
Temaatika on aimatav juba pealkirjadest: pantomiim ,,Jaaniõhtu Mustjõel", lühinäidendid
rahvalaulu ja tantsuga ,,Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees", Liso ja Ado kichlatusse
pääw", Talgo taggatip ehk peaparrandaminne". Oma loomult need katsetused üsna juhuslikku
laadi ega arenenud järjepidevaks sündmuste reaks, seega ei mõjutanud eriti ka eesti teatri
tulevikku.
Teatritegevus Tartus 18. ja 19. sajandil
Teatritegevusest Tartus 18. sajandil palju teada ei ole. Ilmselt peatus seal nii mõnigi
rändtrupp, sest 1781. aastal kohandati teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv
vaseveski, mis mahutas u 200 vaatajat. Aastail 1812-1862 takistas teatritegevust oluliselt