Eesti keele ajalugu
Üheks läänemeresoome lõunarühma erijooneks on läänemeresoome keeltes
kunagi üldiselt levinud vokaalharmoonia kadu. Ajalooliselt on aga
vokaalharmoonia olnud ka lõuna-läänemeresoome keeltes üldine ja isegi
ulatuslikum võrreldes põhjapoolsete läänemeresoome keeltega. Rõhulise silbi
keskvokaali õ esinemisele lisaks on läänemeresoome lõunarühma keeltes olnud
levinud velaarne vokaalharmoonia, mille puhul tagavokaalsete sõnade
järgsilpides /e/ ja vadja keeles ka /o/ asemel ilmneb õ. Velaarne harmoonia on
veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ
’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’
Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles
ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku
annaabi.ee 
