Julius Kuperjanov Elulugu Enne Esimest Maailmasõda oli Kuperjanov koolmeister Kambias. Veebruaris 1915 mobiliseeriti ta Vene sõjaväkke, kus ta võitles 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisus Saksa–Austria rindel Baranovitši asunduse lähedal Valgevenes. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja evakueeriti Moskvasse. Detsembris 1917 liitus Kuperjanov Eesti tagavarapataljoniga Tartus. 23. detsembril 1918 sai ta Eesti 2. Diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt nõusoleku erilise partisaniüksuse asutamiseks. Üksusega liitusid eelkõige üliõpilased. 14. jaanuaril 1919 vabastasid Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid kapten Karl Partsi ja Anton Irve juhtimisel Tartu. 31. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Paju lahingus haavata. Ta toimetati laatsareti kaudu Sangaste jaama, kust rong haavatutega väljus alles 6,5 tundi hiljem. See
Idapataljonid Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates
annaabi.ee 
