Juudid
(jidisit ja uus-heebrea keelt ehk ivriiti) ning oma rahva ajalugu, täita
usukombeid ja säilitada traditsioone. Kultuurautonoomia hõlmas
hariduslikke ja kultuurilisi funktsioone ning sobis ülihästi sellistele
väikesearvulistele vähemustele, kes asusid hajali ja eeskätt linna-
des. Eesti juutkond oli peamiselt jidisikeelne, vallates samas
ka eesti keelt.
Olukorras, kus oldi ühelt poolt küll ära lõigatud Baltikumi juudi
keskustest, kuid teiselt kasutati seadusega tagatult kõiki
vähemusrahvuse arenguks vajalikke õigusi ja võimalusi, elas
kohalik juutkond vägagi viljakat kultuuri-ja seltsielu. Paljud
tegutsesid üheaegselt mitmes organisatsioonis. Klubide ja
seltside nimekiri on üllatavalt mitmekesine maa kohta, kus
juutide arv oli vaid neIi ja pool tuhat, -alates draamaseltsist "H.
N. Bialik" ja lõpetades Tõrva Sionistide Seltsi ja Tallinna Juudi
Bridzhi Klubiga.
Kohe 1940. aastal, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris,
annaabi.ee 
