Jaan Kaplinski lapsepõlv
selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile.
Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu
tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige
"Seitsmenda rahukevade" kaudu. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks nende Ülikooli tänava tagatoaski ja
talle on meelde jäänud palju makaabreid lugusid näljastest lehmadest, keda üritati toita kuuseokstega ja kelle
jaluleaitamise eest kolhoosnikutele isegi tööpäevi arvestati. Masendatud juttudesse kolhoosikorra kiirest allakäigust
segunes ometi vahel ka kahjurõõmu ning lootust, et koos kolhoosidega kukub kokku ka terve vene värk.
Maal puutus omaealiste noortega vähe kokku, seda sündis ehk kõige rohkem jõe ääres supeldes Võhanduni, mis
annaabi.ee 
